Tippkohtunikust regioonijuht Jaan Roos: tunnen, et minu töö on paljudele abiks!

Kuidas sinust kohtunik sai?

Mängisin Rakveres madalamates liigades jalkat – ma olen sellise sünniaastaga, et jalkatrenne eriti ei olnud. Mul oli üks sõber, kes oli ka jalkafänn ja käis jalgpallikohtuniku kursustel. Ütles, et väga lahe on – saab vilistamas käia ja taskuraha teenida. Tüübilt olin ma selline mängija, kellel oli alati oma arvamus ja kes ei olnud kunagi kohtunikega rahul. Mõtlesin, et miks mitte proovida. Aasta oli siis 1998 ja Dzingli hotellis oli kursus terve Eesti peale. Nii see asi käima läks. Vahepeal õppisin neli aastat USA-s, aga kogu ülejäänud aja olen kohtunikutööga seotud olnud. Seda on siis 24 aastat, rohkem kui pool elust.

Mis sind nii pikalt selle töö juures hoidnud on?

Meeldib, põnev on! Selleks ei pea väga tark inimene olema, et aru saada, kui sul mängimise mõttes asi eriti välja ei tule. Aga kohtunikuna jalgpalli sees olles, kui samm-sammult hakkab aina paremini minema ja jõuad kõrgemale, kuhu sa mängijana elu sees jõudnud ei oleks, siis tahad ka jätkata. Ma arvan, et meil ongi päris palju selliseid kohtunikke, keda mängijana ajab taga selline vajadus õigluse järele ja kogu aeg tundub, et midagi on valesti. Kui sa tahad, et väljakul asju õigesti aetaks, hoiab see sind selle töö juures. Kui tuleb ka hästi välja, siis käib sellega kaasas edust saadud elamus jms.

Alustasid sa ju tegelikult väljakukohtunikuna ja kui rahvusvaheline jalgpall hakkas pildile tulema, võtsid hoopis lipu kätte.

Jah, kuigi ühe üksiku mängu tegin kunagi aastal 2000 Premium liigas ka abikohtunikuna, siis alaliselt jõudsin ma sinna liigasse ikkagi väljakukohtunikuna. Peast ütlen, et viimati olin väljakul 2013. aastal. Ühelt poolt ilmus pildile see rahvusvaheline võimalus, aga teisalt arvan ma ise, et olin abikohtunikuna ka natuke parem.

Liikudes regioonijuhi töö juurde, mida sa oled teinud aastast 2020 – kuidas sinust sai regioonijuht, miks sa üldse kandideerida otsustasid?

2019 hakati koostama kohtunike arengukava. Seda kirjutas Kristo Tohver, kes tegi seda väga põhjalikult ja kogus palju andmeid. Aitasin seda töödelda ja kava koostades jäid mõned asjad (eriti harrastuskohtunike poolelt) mulle silma ja ise väga pikalt asjas sees olnuna tundsin, et saaks paremini teha. Väga palju tähelepanu läks toona TOP-kohtunikele, harrastuskohtunikele samas mitte piisavalt. Siis oligi mu ees variant, et mine ja tee! Ka see oli hästi huvitav, et sellist uut projekti saime hakata ise sisustama ja eks me teeme seda siiani.

Töö mulle tõesti väga meeldib ja ma tunnetan, et see on paljudele ka abiks. Selle alla käivad nii harrastuskohtunikud kui ka jalgpalliliidu kohtunike osakond, kes pidid seda tööd varem tegema oma ressursi arvelt. Regioonijuhtide olemasolu võtab neilt seda koormust oluliselt vähemaks ja meil on omakorda võimalik asju oluliselt põhjalikumalt teha.

Millised on sinu põhilised tegevused ja ülesanded selle ameti juures?

Esiteks kohtunike koolitamised. See hõlmab nii uute kohtunike värbamist ja nende esmast koolitust kui ka olemasolevatele kohtunikele seminaride ja treeningute korraldamist. Teisena tooksin ma välja värskelt kohtunike koolist tulnud kohtunike hoidmise. Esimestel mängudel jälgin neid kas ise või leian tugiisikud, kes hindavad, kuidas on teadmised omandatud ja aitavad neil järgmisi samme teha, et nad kohtunikuks jääksid. Kolmas ülesanne on üldine aitamine – olla olemas, kui kellelgi on misiganes küsimus või mure bensiinitšekkide saatmisest jalgpalliliste teemadeni välja. Kuigi enda algusaastatest on juba aega möödas, on paljud mured ja hirmud mulle tuttavad ja mäletan neid hästi. Neljas teema on olla justkui filter kohtunike ja kohtunike osakonna vahel ning aidata vajadusel administratiivsete teemadega nagu asendamised ja määramised.

Kuna sinu töö hõlmab ühte piirkonda, siis kuidas sa tunned, kas ühe piirkonna kohtunike seas on tekkinud ka omamoodi kogukond?

See on üks hästi oluline aspekt, mis hoiab inimesi kohtunikutöö juures pikemalt. Näiteks ühistreeningute suurem eesmärk ongi kogukondlik. See on hea kokkusaamise vorm ja ei ole nii, et kohe, kui kell kukub, minnakse ära – kindlasti vähemalt pool tundi räägime seal erinevatel teemadel. Eks see kogukonnatunne on asi, mida kohustuslikus korras luua ei saa, aga väga hea on kõrvalt näha, kui mõned kohtunike seltskonnad ka jalgpalliväliselt läbi käima hakkavad. Ühtlasi on see päris arvestatav värbamisväli uute kohtunike jaoks: kui inimestel on kohtunikutööst ja sellega kaasnevast positiivne elamus, toob see ka nende sõbrad sinna.

Kui sa regioonijuhiks kandideerisid, siis millised olid sinu ootused selle töö osas ja kuidas need reaalsusega klappinud on?

Minu ees oli suhteliselt valge leht ja millegi uuega tegelema hakates ei tasu endale kitsaid raame seada. Nagu uute asjadega ikka, ei saa väga palju ette mõelda. Tuleb lahtist meelt hoida, oludega kohaneda ja eesmärke silmas pidades lahendusi leida. Üks ootus oli, et saab hakata tohutult vähendama nende kohtunike osakaalu, kes kõrvale jäävad. Kuna me üritame kõigi väljalangejatega suhelda, on reaalsus, et loobumise taga on väga objektiivsed põhjused – kes tahab keskenduda treeneritööle, kellel on kool või töökohustused – ja ümberrääkimiseks eriti ruumi ei olegi.

Hästi tore on olnud aga näha, et minu olemaolust on kellelegi reaalselt kasu. Seda võiks natuke võrrelda õpetajaametiga – sa oled teinud koolituse, näinud inimesi mängudel, jaganud mingeid õpetussõnu ja sa näed, et neil läheb hästi. Esimesed inimesed, keda algusest peale koolitanud olen, on tänaseks jõudnud otsapidi Esiliigasse abikohtunikuks. Tahes-tahtmata on enda vanus selline, et aktiivne tipptaseme kohtunik enam väga pikalt olla ei saa. Siis võtadki need teadmised, mis sul on, saad need edasi anda ja teistel on sellest kasu. 

Oled regioonijuht olnud nii ida/lõuna kui lääne piirkonnas. Kuidas piirkonnad ja nende mured ja rõõmud omavahel erinevad?

2020. aastal oli idas selge probleem kohtunike vähesus, seega tuli teha kohtunike kool. Osalejate arv oli üsna okei ja jõudsimegi olukorrani, kus kohtunikke ei pidanud enam pidevalt väljastpoolt tooma. Ida puhul mängib suurt rolli ka see, et nad kipuvad jääma ülejäänud Eestist pisut eraldi. Jalgpalli mõttes on samas tegemist piirkonnaga, kus on olemas traditsioon. Seda ka kohtunike näol – Valeri Vinogradov ja tema poeg Dmitri Vinogradov olid FIFA abikohtunikud ja Karolin Kaivoja, kellest on sel aastal väga palju räägitud, on ju samuti Ida-Virumaalt pärit. Hästi oluline oli tagada ka järelkasv. Idas on ka üks spetsiifiline mure, mis puudutab keelebarjääri. Minu enda tunnetus on, et tegelikult saab valdav enamus noori keeleliselt väga okeilt hakkama ja nende hirm on kohati asjatu. Täna tegeleb nendega seal Grigori Ošomkov, kes on kakskeelne ja tema saab neid selle koha pealt väga hästi aidata. On oluline, et nad puhtalt keele pärast kõrvale ei jääks.

Lõuna-Eesti puhul tuleb eraldi rääkida Tartust ja siis kogu ülejäänud piirkonnast. Tartus on kohtunike arvuga päris hästi. Seal on väga palju noori, kelle puhul tuleb jälgida, et nad pildilt ei kaoks. Seal, mis jääb Tartu piiridest välja, on peamine teema värbamine, et kohtunikud ei peaks pidevalt Tartust välja sõitma. Näiteks eelmise aastaga saime mingi arvu juurde kohtadesse, kus kohtunikke varem põhimõtteliselt ei olnudki, näiteks Valga ja Võru.

Lääne kõige suurem probleem on tema meeletu suurus – põhimõtteliselt ulatub ta Paidest Kuressaareni –, mis tähendab, et inimesi ühte kohta kokku saada on väga raske. Näiteks Saaremaa harrastuskohtunikelt ei saa eeldada, et nad nädala sees kuskile üritusele sõitma hakkavad, seega oleme mingid üritused nendeni viinud. Teine asi on taaskord kohtunike arv. Näiteks Hiiumaal ei ole meil hetkel kedagi, Haapsalus on nüüd paar kohtunikku, aga veel kaks aastat tagasi oli ka seal arv null. Kõige suurem mure on tegelikult Paide, kus jalgpalli mõttes klubiline elu keeb, aga kohtunikuks kuidagi ei jõuta. Saaremaal samas on kohtunikke võistkondade arvuga võrreldes nii palju, et vahel ei ole neile lihtsalt mänge anda.

Kui ma mõtlen kohtunike tasemele ja teadmistele 20-25 aastat tagasi, siis need on öö ja päev võrreldes sellega, mis praegu on. Tippjalgpalli sai reaalselt näha väga vähe, mis omakorda tähendas seda, et teadmist, kuidas ja mida kohtunik tegema peab, ei olnudki kuskilt võimalik saada. Nüüd on aga jalgpalli küllastumiseni ja internetist leiab meeletutes kogustes materjale. Hästi oluline on ka see, et kohtunike kursustele tuleb väga vähe inimesi, kellel ei ole olnud jalgpalliga eelnevalt tihedat kokkupuudet. Lisaks RefPal, mis on tõesti super vahend kohtunike õpetamiseks. Põhimõtteliselt on tänaseks nii, et kui keegi küsib seminaril mingi olukorra kohta küsimuse, saab RefPalist väga kiiresti leida klipi, millega seda konkreetset mängulist situatsiooni illustreerida. Ühesõnaga – võimalused õppida ja võimalused jalgpalli näha on nii palju suuremad. Eks probleeme leiab alati, aga üldine tase on tõesti teinud meeletu hüppe.

Kas noorkohtunikud, kes RefPali veel ei kasuta, näevad sind oma piirkonnas kui inimest, kelle poole erinevate küsimustega pöörduda? On sul ju olemas kõrgetasemeline kogemus nii väljaku- kui äärekohtunikuna.

Võiks rohkem. Suhtluskanalid on meil selleks olemas ja kui kellelgi küsimus tekib, siis tegeleme hea meelega. Kui sa tahad parem olla, siis tuleb teoreetilise baasiga tööd teha. Muud varianti tänapäeval ei ole, sest konkurendid seda teevad. Regioonijuhtidena oleme väga soovitanud, et kui mänge vähegi filmitakse, tasub materjale endale ka küsida. Video endast on kõige parem õppevahend, sest pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Küsimuste üle on võimalik palju konkreetsemalt arutleda, kui selle kõrvale käib ka video. Kuigi treenerid võivad vahel tunduda mängu ajal kurjad, on nad väga toredad inimesed ja jagavad materjale hea meelega. Eks see on ka nende huvides, et kohtunikel oleks oma tööst hea arusaam.

Kuidas sa TOP-kohtunikuna tegutsemise ja regioonijuhi töö omavahel ühendanud oled? Kas need pigem segavad teineteist või toovad hoopis teineteisele kasu?

Vahel on küll olukorrad, kus tuleb nädalavahetusel regioonijuhi ülesannetega tegeleda, aga samas tahaks ka ise mängule minna. Aga on ka väga selge kasu – vastuseid ei saa võlgu jääda. Teiste koolitamine seab suurema vastutuse ka enda teadmiste osas. Ega see 200-leheküljeline reeglite raamat ei saa peas olla, aga koolitades ja küsimustele vastuseid otsides tuleb reegleid tihti sirvida. Kuna nii reeglite kui ka videosituatsioonidega tuleb nii palju tegeleda, kasvab ka enda teoreetiline pagas ja olen mängus tundnud, et tean asju ise palju paremini!

Kui seda lugu juhtub lugema mõni noorem kohtunik, siis mida sooviksid talle öelda?

Iga kohtunik on hästi oluline. Ükski mäng ei saa peetud ilma kohtunikuta – olgu see kas Flora – Levadia lahing või mõne piirkonna U14 poiste mäng. Mis iganes sinu eesmärk on – taskuraha teenimisest FIFA tasemel kohtunikuks jõudmiseni – kohtunikuks olemiseks ei ole õiget või valet põhjust. Kui see sulle meeldib, siis järelikult teed õiget asja. Naudi seda tunnet, mis on pärast hästi tehtud mänge!