JALKA│Miks kasutavad jalgpallurid erinevate korkidega putsasid?

Ühes mängus võivad ka profijalgpallurid kanda erinevaid putsasid, vahel võib mõni pallur isegi mängu ajal jalanõusid vahetada. Vahel oleme näinud ka raskeid rauast korkidega „vana kooli“ putsasid, uuemal ajal aga rohkem plastist korkidega jalavarje.

Niisiis – miks kasutavad jalgpallurid erinevate korkidega putsasid ning mis vahe on eri korgisüsteemidel ja -paigutustel?

Vastab FC Flora abitreener ja Eesti U18 koondise peatreener Joel Indermitte:

„Palju oleneb väljakukattest ja mängija eelistusest. Alustame kunstmurust – seal on näiteks laias laastus kolm varianti, mida kasutatakse. Esimene on kõige tavalisem kunstmuruputsa, kus ei ole eraldi suuri korke, vaid kogu tald on kaetud väikeste kummist mummudega. Neid kasutavad tipus kehvema tervisega mängijad, kellel on näiteks selg või põlved läbi – see variant põrutab keha kõige vähem ning sobib paremini ka kõvema pinnaga kunstmurule, aga tänapäeva uutel kunstmurudel ei ole ilma suurte korkideta kõige parem suunda muuta ja palli lüüa.

Kunstmurust rääkides on teine variant uuemat sorti kunstmuruputsa, millel on plastmassist madalad korgid, ja neid on tallal suhteliselt palju. Võrreldes esimese variandiga lähevad need korgid paremini kunstmuru sisse ja ka löök on stabiilsem. Kolmas variant on tavaline 13 korgiga putsa, millega ka murul mängitakse – heal kunstmurul vajub jalg pisut pinnase sisse ja selliste korkidega on pidamine kõige parem. Tipptasemel on hea kunstmuru korral see variant ka kõige levinum.

Kui päris muru on heas seisukorras ja pinnas on pigem kuiv, mitte pehme, siis mängitakse tavaliselt samamoodi 13 korgiga putsades, aga kui väljak muutub pehmemaks või ilm on märg, siis tehnilisemad ja ründavamad mängijad jätkavad tihtipeale endiselt 13 korgiga putsades, ent kaitsvamad mängijad ja väravavahid tõmbavad sageli jalga mix-putsad, kus osa korke on vahetatavad raudkorgid ja ülejäänud plastmassist korgid. Tavaliselt on tagumised korgid pisut kõrgemad, aga neid saab vahetada – kui mina mängisin, panin vihmase ilmaga nii ette kui taha kõige kõrgemad korgid, et pidamine oleks võimalikult hea.

Lõpuks ongi jäänud kõige vanema kooli variant ehk „kuuene” – see tähendab, et kanna all on vaid kaks ja päka all neli korki, kõik metallist. Vanasti mängiti sellega rohkem, enam ei ole väga näha olnud, et keegi seda kasutaks, võibolla ainult mõned väravavahid. Väljakumängijate puhul näeksime seda varianti ilmselt ainult siis, kui väljak oleks täiesti mudamülgas.

Rohkem kasutataksegi tänapäeval mix-varianti, kus saad ise erineva kõrgusega korke alla keerata – üldiselt on need kas 11, 13 või 15 millimeetri kõrgused, kuidas kellelegi mugavam tundub. Ettepoole pannakse tavaliselt pisut lühemad korgid, et oleks võimalik paremini jalga palli alt läbi lüüa. Oluline on see, et jalg läheks piisavalt hästi väljaku pinnase sisse ja pakuks pidamist – kõva pinnase peal seda raudkorkidega teha ei saa ning vaja on laiemat toetuspinda. Ma ei ole küll seda nii täpselt analüüsinud, kuid mulle tundub, et Eesti muruväljakutel kasutatakse enamasti mix-tüüpi putsasid.”

Lugu ilmus maikuu Jalkas

Tekst: Raul Ojassaar
Foto: Liisi Troska/jalgpall.ee